Sass Henno kasutuskogemus: nõtke nagu antiloop ehk Kona Big Honzo esimese nädala muljed

Sass Henno proovis Konat ja ostis uueks hooajaks ühe endale ka ära!

“Ma olen selle põlvkonna laps, kes sündis keset Nõukogude Liidu nõukogude totrust, defitsiiitsete kaupade turul ja seega olin see, kes ise oma esimesed rattad ägedaks pidi tegema. Meil polnud küsimust millist ratast osta, sest turul liikus rattaid umbes 3 mudelit.”

TEKST: SASS HENNO
FOTOD: SASS HENNO, RAIN RESMELDT UUSEN

Ma olen see põlvkond, kes tegi nalju, kuidas kõigepealt on erekas, ja siis kokukas, ja erekas tähendas klassikalise meesteka raami peal noorteratast Ereliukas ja kokukas tähendas väikeste ratastega kokkukäivat ratast, nimega Aist, mida tänaseni kalamaja ja muude hipsterrajoonide vahel kohati kohata võib. Polnud rattapoode ja polnud valikut. Aga soov sõita oli alati meeletu.
Oma esimese jalgratta sain 80ndatel, olles 7-8 aastat vana ja see oli Ereliukas. Elasime Tartus, Annelinnas ja mäletan, kuidas käisime seda Kallastel mingisuguses tööstuskaupade laos pirukakäruga toomas. Ta oli pakkepaberisse mähitud ja õline. Üsna esimese asjana võtsin talt maha porilauad. Seejärel kleepisin väliskummile väljalõigatud kummiribasid mingist teisest väliskummist, et mustrit vähe ägedamaks saada. Siis kolmandana panin porilauad tagasi, keerates traadist veidi kõrgemad hoidjad, mis porilauda krossitsikli stiilis kõrgel hoidsid. Ja üsna pea ka pidime ema mehega Tõuloomade Varumise koondise garaažide all esimest korda ka raami keevitama, sest olin selle diagonaalposti kuskilt kõrgemalt äärekivilt hüpekat tehes katki hüpanud.

AIAKÄRU RATTAD ALLA

Üheksakümnendate alguseks oli Eesti iseseisev ja turg vaba. Meile hakkasid jõudma esimesed rattad maailmakuulsatelt tootjatelt, ja tänavatel hakkas nägema paksukummilisi Scotte ja teisi imporditud tegelasi. Ja kuna kogu ühiskonnas valitses äritegemise meeleolu, ei jäänud puutumata sellest ka lapsed, rajooni majade vahel läks kaubaks kõik. Nätsupabereid vahetati roolikelkude vastu. Roolikelke vahetati elektronmängude vastu. Elektronmänge vahetati nätsupaberite vastu ja nii edasi.
Kuskilt õnnestus mul ärida üks soome mägijalgrataste kataloog. Kus valgel taustal olid rataste fotod Kanada firmalt nimega Kona. Kataloog tundus nii äge, et õhtuti joonistasin sealt rattaid maha oma vihikutesse ja arvutasin soome markades toodud hindu eesti kroonideks ja üritasin nuputada, kuidas saada nii palju raha, et osta 22 000 krooni maksvat ratast. Ajal, kui mu riigiametnikust ema palk oli 200 krooni kuus. Seda, et suurt mägiratast oli vaja, teadsin juba sellepärast, et oma ereliukast motokrossiradadel lõhkumas käies kaugele ei jõua. (Muidugi käisin, lõhkusin ja jõudsin, aga see selleks.)
Kui pärast erekat kokuka sain, siis sellega oli juba asi lõbusam. Raam oli paksem, sinna sai alla panna aiakäru paksu mustriga kummid ja selle esiratas käis 360 kraadi ringi. See tänavarattaks mõeldud relv oli 90ndate alguses natuke bmxi eest.

SEE OLI MÄRK!

Aga miks ma seda kirjutan? Ma olin selle kõik ära unustanud, kuni hetkeni, kui otsustasin sel kevadel, keset koroonakriisi, taas mägiratta turule vaadata. Varem olen alati sõitnud Scotti, mu eelmine oli Scott Spark, vahva kaheamordiline võistlusrelv, millega rahvarallisid sõitsin ja pärast kontoripäevi metsas käisin. 2017 müüsin ta maha, ja vahetasin bmxi vastu, millega Kalamaja tänavatel siiani unustamatult lõbus ringi kimada on.

Aga sel kevadel, kui enamus Eesti rahvast metsadesse igatsema hakkas, toimus mingi selline muutus ka minu hinges. Kammisin öösiti Tallinna rattapoodide lehekülgi ja mu süda hakkas kiiremini lööma, kui avastasin, et mu oma kodurajoonis, siinsamas Kalamajas Kungla nurga peal on pood Velomarket, kus varem olin küll katkihüpatud bmxi kummi vahetanud, vahel niisama linnakruiisereid uudistamas käinud, aga … nad oli müüki võtnud selle sama Kanada brändi, selle sama minu lapsepõlveunistuse, selle sama Kona mägirattavaliku.
Ja sealt edasi tundsin, et kui see pole märk, siis ma ei tea, mis see on.

Kuidas valida ratast?

Ütlen kohe ära, et ma ei ole see vend, kes ütleks, et osta endale üks ratas, mis kõige rohkem meeldib. Ma olen see, kes usub, et ületarbivas Euroopas ei tee me kellelegi kurja, kui meil on mitu ratast.
Linna, metsa, maanteele, mida iganes sulle sõita meeldib. Reisimas käin bmxiga, Prantsuse rivieras, Cannesi kitsastel linnatänavatel pole lõbusamat kaaslast. Metsa tahan endiselt minna aga kaaslasega, kes esimese kännu otsa ära ei sure. Maanteed … Okei, minu maanteeratta päevad lõppesid 2016. aasta Ironmaniga, kus Tanel Padar kuskil esimeses kolmandikus ja mina, kes ma räige pohmelliga pärast järjekordset 5MIINUSE esinemist starti läksin, viimases kolmandikus lõpetas. Näed, kipun juba jälle vanainimese kombel teemast kõrvale kalduma.

Eluaegne garantii raamile

Tegelikult tahtsin rääkida, mida oma Kona vaimustuses enne lõplikku otsust üldse vaadata otsustasin. Esiteks, mägiratta raamiprofiil ja sõiduasend. Minu jaoks on tähtis, et oleks lühike stemm (see on see pulk, mis su lenksu ratta küljes kinni hoiab), sellepärast, et mu keha on nagu Türannosaurus Rexil, meeletu torso ja lühikesed käekesed, mis kaugel asuvaid tööriistu ei haara.
Teiseks rattad. Praegune trend on enamasti 29tollised metsas sõitmise rattad, mis on suuremad, sõidavad paremini aukudest läbi ja annavad ka lameda maa kiiruses minu meelest juurde. Aga tundsin, et metsaratta jaoks on väiksema diameetriga ratas kuidagi mugavam.
Seega valisin ratta, millele saab alla panna nii 29- kui 27,5tollised veljed. Kolmandaks amort. Amordikäik on enamasti 100 mm, see on see ulatus, palju temaga vedrutada saad. Kuna tundsin, et olen see vend, kes metsa läheb pehme armordiga, siis tahtsin kahte asja. Et amordikäik oleks võimalikult suur, ja et tegu oleks selle vana hea Rock Shoxiga, mis mulle lapsepõlvest peale meeldinud on. Valisin ratta, kus amort käib 130 mm. Olgu tõe huvides ka öeldud, et tegelt pole vahet, ja metsarattal ei pea olema downhilli amordikäik. Aga Kona DNA on pigem alati olnud downhilli sugemetega, seega veidi rajumat maiku, mida kõrgem amort nii disainile kui enesetundele annab, igatsesin küll. Ja siis viimaseks, sain teada, et Kona on astunud ülbe sammu ja annab oma raamidele eluaegse garantii. Kuna olen see 100+ kg sõitja, siis selline asi annab lihtsalt selle viimase grammi vajalikku turvatunnet, et ennast veenda, et sa teed hea äri.

Parim leiutis – liikuv sadul

Ja kui need kriteeriumid olid selged, siis sain aru, et pean endale välja kauplema selle õige. Ja nüüd, kuna sa oled lugenud ära kõik selle lapsepõlvemälestuste virr-varri ja algaja rattasõbra tarkuseterad, tuleb see koht, kus ma räägin sulle lõpuks oma uuest rattast. See on see, mille pärast sa sellest pealkirjast ju üldse edasi lugema hakkasid.

Räägin ka, kus ma oma esimese nädala jooksul käinud olen. Esimesena viisin ta oma lemmiklinna Pärnusse. Big Honzo on ka autos hea reisikaaslane, sest mul on 2017. aasta luukpäraga Honda Civic Sport, ja istmeid alla lastes mahtus sinna nii uus Big Honzo kui mu vana Scott. Aga kuna see pole Civicu arvustus, siis ärme sellel pikemalt peatu. Esimene proovikivi oli Pärnu skatepark.
Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja seal mõningaid arglikumaid hüppeid proovida. Mis kohe selgeks sai, on see, et Big Honzo ilma oma tagaamordita on nõtke kui gasell. Lisaks meeldis mulle meeletult ta 27,5tolliste rataste pöördevõimekus ja ma ei teagi, kas asi on minus või väiksem ratas lihtsalt ongi paremini kontrollitav. Teiseks sõitsin mitmetel õhtutel Pärnu rannajoone veepiiril. See on üks kõige lahetamaid tracke, kus saad kilomeetrite kaupa päiksepaistel ilusat loodust, ja siin tuli välja 2,8tollise kummipaksuse eelis.
Ratas ei muutunud niiskes rannaliivas raskeks, vaid liikus kõikjalt muretult läbi. Siis võtsin ette oma teise lemmikraja, Pärnu jõekalda matkarajad, kus tuli ette nii lahtist liiva, imekaunist männimetsa kui paar kraavide ületamist. Ratas sai alati hakkama, mina iga kord ei saanud. Ehk siis Big Honzo on üks neist ratastest, mis veab alati välja, kui sõitja teda ei sega.
Tagasi Tallinnasse tulles viisin ta Pirita metsa, kus on meie mõistes vähe jõhkramad tõusud ja langused. Lahtisel hakkpuidul või männiokkasel liivarajal püsib ta vankumatult kindlalt rajal. Kus aga ilmnes üks tema reaalseid nõrkusi – just sealsamas Pirita metsas. Tema käiguvahetaja nimega SRAM NX-Eagle 11-50t. Ka Velomarketi targemad pead ütlesid, et asi vajab sissesõitmist, aga see ei tee tunnet paremaks, kui käikar tõusudel vahepeal tühja viskab. Igaljuhul ei jää ratas ühe detaili pärast kuidagi kehvemaks, aga tunnen, et kõigi rattamüüjate püha kohus on Sramile seda tagasisidet anda, sest kui tegin proovisõitu ühe teise brändi võistlusrattaga, juhtus Sramiga sarnane lugu. Kõige väiksema hammasratta pealt, sirget kiirendades, viskas lihtsalt üle. Kui uurisin, kas seda varem ka juhtunud, ütles müüja ausalt: osadel on, osadel pole.

Aga et mittevaimustavate juurest vaimustavate detailide juurde tagasi tulla, siis pean kiitma üht praktilist uue aja leiutist Downhilli maailmast, seda sama juba eelpool mainitud dropperpostiga liikuvat sadulat. Niikaua kui elasin maailmas, kus sadulale said panna vaid ühe kõrguse, ei osanud ma sellest unistadagi. Aga nüüd, kui sul on sõidu ajal võimalik seda kõrgust muuta, siis neid kohti, kus seda teha, leidub ikka mõnuga. Vanalinna munakividel kruiisides või Toompeal Pikast Jalast öösel alla kihutades tundub dropperpost tõeline geeniuse looming. Veel üks väga hästi toimiv detail on Shimano ketaspidurid.
Igaljuhul, kui sul tekkis nüüd mõte, et tahad ratast, võid alati mult küsida, mis ma arvan, sest nii lihtsa vaevaga rebitaksegi end Kalamaja rattavaliku arvamusliidrite sekka.
Ma hea meelega seletan, kommenteerin ja ütlen ka, et Kalamaja Velomarketis saad pea kõiki Konasid prooviks küsida ja ka pikemaks nädalavahetuseks endale rentida. Ja kui peaksid jõudma selleni, et Kona koju viid, siis rendiraha läheb ostuhinnast maha. Oma esimesed 3 päeva Kona seljas veetsingi justnimelt rendirattaga. Miks? Et ikka enne ostu veenduda, kas asi on ikka see kõige õigem.
See veendumus on midagi, mida poeparklas proovisõitu tehes tihtipele ei saa. Mõned kindlasti tahaks lõpetuseks küsida, kas ma tagaamordist ei tundnud puudust kordagi? Aus vastus on – ei.
Kuna ma puhastverd downhilli ja hüppemees pole, siis tagaamorti pole ma selle esimese nädala jooksul igatsenud kordagi. Ja kui keegi tahab teada, miks ma sõnagi ratta kaalust ei rääkinud, siis pean ka teile ausalt ütlema: minu puhul on lihtsam mõned pelmeenid öösel söömata jätta ja see kilo sellest alla võtta, kui seda rattalt nõuda. Big Honzo kaalub ausad 14 kilo ja kordagi ei tekkinud mus mõtete, et selline mägiratas võiks kergem olla.

Kokkuvõte

Osta kindlasti.

Kona Big Honzo
PLUSSID

+ rattad, mida võimalik vahetada ka 29“ vastu
+ Plus size kummilaius, millega ei pea ka niiskes rannaliivas liigselt jõudu raiskama
+ Dropperpostiga lenksult reguleeritav sadul
+ Mõnus raamigeomeetria, lühike stemm, kauge tagatelg.
+ 130mm käiguga esiamort
+ Raamile eluaegne garantii
+ Velomarketi vendade üli abivalmis suhtumine, kes aitavad ratta esialgse setupi puhul nii nõu ja jõuga

Kona Big Honzo
MIINUSED

– Srami käiguvahetaja trikitab, vähemalt alguses ega tekita eriti kindlustunnet.