Restoraniomanik Kõresoo: velosõidud pakuvad füüsilist treeningut ja emotsionaalset vabadust!

tallinna restorani SALT perenaine on varustanud oma ratta kõige vajalikuga.

Velomarketi sõber, restorani SALT perenaine Tiina Kõresoo proovis hiljuti muutunud olukorra tõttu toidu kiiremaks kojuveoks täisvarustuses ratast. Rääkisime temaga ka veidi pikemalt velosõprusest.

Kui suur velosõber sa oled?

Olen olnud juba pikka aega päris suur velosõber.

Aastaid tagasi sain sünnipäevakingiks esimese maastikujalgratta ning sellest sai päris pikaks ajaks hobi võtta ette pikemaid retki ning osalemine isegi Kõrve rattamaratonil. Igal suvel sai ette võetud ka paari-kolmekümnekilomeetriseid retki ühest Eesti asulast teise ja see oli imetore tunne, lisaks füüsilisele treeningule ka emotsionaalne vabadus värskes õhus. Oma kondiauruga läbida väiksemaid ja pikemaid vahemaid, teha väikeseid peatusi just nendes loodukaunites kohtades, kus hing ihaldas ja kuhu autoga tihtipeale ligi ei pääse – see on vabaduse tunne. Kahjuks langes see ratas mõniaeg hiljem kodumaja trepikojas varaste saagiks ning peale seda tulid juba linnarattad.

Kuna üks minu suur kirg on alati olnud reisimine ja seoses minu tööga ka kõikjalt uute maitsete otsimine, siis erinevates maailma linnades olen palju kasutanud ka rendirattaid ja igal võimalusel vältinud ühistransporti ning autosõitu. Ratta seljas on kordades mugavam ja mõnusam avastada võõraid linnu ja teha mõnusaid degustatsioonipause väikestes põnevates söögikohtades, turgudel, veinimajades. Mäletan Austrias Badenis üht sõpradega tehtud jalgrattamatka viinamarjapõldude vahel, läbides kohalikke väikeseid külasid. Juhtumisi oli tegemist sügise algusega ja just samal ajal toimusid kõikjal ka suured veinipidustused ning värske veini degusteerimised. Meie ca 10-kilomeetrine retk venis terve päeva pikkuseks, tihedate peatustega viinamarjakasvanduste ääres paiknenud veinikohvikutes. Selle eest aga saime unustamatu mälestuse ja lõbus on seda meenutada ka aastaid hiljem.

 

Kuigi Tiina KÕresoo kasutab ratast üldjuhul tööst vabal ajal, käib ta vahel sellega ka turul ideid ja kaupa kogumas tööalaselt.
Kuigi Tiina KÕresoo kasutab ratast üldjuhul tööst vabal ajal, käib ta vahel sellega ka turul ideid ja kaupa kogumas tööalaselt. Foto: Annela Samuel.

Milline on sinu esimene mälestus jalgrattast? Räägi sellest.

Sain oma esimese jalgratta kümnendaks sünnipäevaks vanematelt. Uskumatu, aga kuni selle ajani õieti rattaga sõita ei osanudki. Ratas oli uhke ja helesinine. Olime ema-isaga suvilas ja seal siis võttis isa kätte ja hakkas mulle rattasõitu õpetama. See oli ikka nii, et mina tähtsalt väntasin ja isa hoidis sadulast kinni ning jooksis, otsaesine märg, taga.

Ühel hetkel tundus talle aga, et nüüd olen ma piisavalt valmis ning ta lasi sadulast lahti. Alguses ei saanud ma sellest aru ning sõitsin kenasti tähtsalt veel mitu ringi, siis aga, kui taipasin, et olen üksi oma rattal, tekkis kerge paanika ja suutsin kogu suure hoovi peale üles leida just ühe vett täis lastud lastevanni, mida ema kasutas kasvuhoone kastmiseks, ning plartsatasin kenasti pea ees koos oma rattaga sinna vanni …

Millisteks liikumistest ka ratast eelistad?

Praegu eelistan just eelkõige linnaratast lühemateks vahemaadeks, mida saab rattaga tunduvalt kiiremini tipptunni ajal läbida kui autoga. Kuna külastan tihedalt seoses restoranitööga ka turge, siis ratas on äärmiselt mugav abivahend sealt hea-parema söögipoolise leidmiseks. Endiselt üritan kasutada linnareisidel kohaliku kultuuriga tutvumiseks just jalgratast.

Mis sul alati kaasas on, kui rattaga sõitma lähed?

Siinkohaloleks kindlasti õige öelda, et kiiver. Kiiver on mul kenasti olemas ka, aga kui ma väga aus olen, siis linnas lühemate vahemaade sõitmisel kipub ta vahel ikkagi ununema. Teinekord on nii kiiresti vaja poodi või turule jõuda, et kiiver meenub alles poolel teel.

Üritan ennast küll parandada ja ikkagi pidevalt kiivrit kasutada. Siinkohal pean ära märkima meie pildistamisel kasutada olnud hõbedase kiivri, mis tõepoolest istus ja sobis lihtsalt suurepäraselt 🙂

Praegu tuleb kõik võimalusel ära kasutada, et hea SALTi värske toit klientideni toimetada. Foto: Annela Samuel
Praegu tuleb kõik võimalusel ära kasutada, et hea SALTi värske toit klientideni toimetada. Foto: Annela Samuel

On sul mõni hea soovitus jagada sujuvaks rattasõiduks linnas?

Mina isiklikult üritan kasutada ikkagi rattateid ja rattaga sõita rohkem nendes piirkondades, kus spetsiaalsed teed välja ehitatud. Mulle ei meeldi väga kõnniteedel inimeste vahel seigelda ja samuti on ikkagi suhteliselt ebamugav mitte väga professionaalse ratturina autoteedel sõita.

Kõnniteel panen ennast alati ka jalakäija olukorda ja tegelikult jalakäijana mulle sugugi ei meeldi, kui rattur minust napilt 2 cm kauguselt mööda kihutab. Seetõttu peaks meil kindlasti veel rohkem olema rattateid ja rattaliikluskultuuri võiks samuti arendada, võttes kasvõi heaks näiteks meist mitte väga kaugel asuvat Kopenhaagenit või loomulikult Amsterdami.

Milline on sinu velostiil? Millist ratast ja mille järgi sa valid?

Hetekel olen siis rohkem linnasõitja ja kuna ka minul on oma nõrkused ilusate asjade vastu, siis eelistan natuke glamuursemat linnaratast, mis võiks värvilt näiteks punane olla. Retrostiil meeldib ka väga. Sadul peaks kindlasti mugav olema 🙂

Kas ratas on pigem töövahend või vaba aja kaaslane?

Hetkel ikkagi rohkem vaba aja kaaslane. Olen selline suhteliselt külmakartlik ehk Eesti kliimas talvisel ajal valin ikkagi mugavusest auto. Kohe kui ilmad soojemaks lähevad, otsin üles oma ratta või teen hoopis pikemaid jalutuskäike.

Midagi ehk veel, mis on huvitav sinust teada?

Just praegu, kui lõpetasin selle intervjuu, helistas minu teismeline poeg, kes teatas, et saabus sõbraga 56 km pikkuselt rattamatkalt. Trikiratta aeg hakkab ka tema jaoks läbi saama ning vabadus rattasadulas maailma avastada näib üha enam tõusvaks trendiks muutuvat nii noorte kui vanade hulgas.